Kuidas Helsingi välja suri

Reede hommikul kell 7.30 sõidab Tallinki laevaga Star Helsingisse käputäis inimesi. Varahommikul end üles ajanud ja teele asunud inimesed nosivad vaikselt võileibu ja rüüpavad kohvi. Buffee-restorani ühe laua taga istuvad neli neljakümnendates meest, kes arutavad maailmaasjade üle. „ ...ja siis need pagulased tulevad ja võtavad veel meie töö ka ära!“ ütleb üks neist. Pagulastetulvaga toime tulemine on aga tänasele Soomele vaid üks mure mitmest.

Soome jaoks pole 18. september tavaline nädala viimane argipäev. Sel reedel toimub Soome ajaloo viimase kümnendi suurim ametiühingute streik. Reisi- ja kaubarongid seiskasid töö kella kuuest hommikul. Sõita ei kavatse nad 12 tundi. Linna- ja kaugliinibussid lõpetasid aga töö kell kolm öösel ja masinatel ei kavatseta mootoreid nurruma lüüa terve ööpäev. Kaheks tunniks, kell 11.00 – 13.00 võtavad tööseisakust osa teisedki, mitte vaid ametiühingute liikmed. Kärpekääridele ettejääjatele kavatsevad toetust avaldada paljud teisedki. Laeva eri nurkades kohtab mitmeid kaameramehi ja ajakirjanikke erinevatest väljaannetest. Kellelgi neist pole õrna aimugi, milline meeleolu täna Helsingis valitseb.

Vaikus enne tormi

„Mis nüüd?... noh, koju vist.“

Ametiühingute streik kestis kaks tundi. Kokku koguneva rahvamassi sisse on end peitnud ka teised sõnumikandjad. „Jeesus armastab teid!“ hüüab üks neist ruuporitesse ja pistis mööduvale rahvale voldikuid pihku. „Will work for cheeseburgers!“ seisab ringi kõndiva McDonaldsi klounist maskoti Ronald McDonaldi sildil. Otsides tuhandete inimeste keskelt väljapääsu rahulikumasse ja vaiksemasse tänavanurka, haarab meid käevangust vanem meesterahvas. „Kas te olete kursis Helsingi linnas tegutsevast salajasest neonatsismi kommuunist?“ küsib ta. Tema sõnade järgi on olukord tänases Soomes keerulisem kui kunagi varem.

Kui kell kukub 13.00, keeratakse muusika kinni. Suurem osa rahvamassist võtab sildid selga ja hakkab üheskoos põhja suunas liikuma. „Kuhu nüüd?“ küsin ma hanereas marssivatelt inimestelt. „Bussi peale,“ öeldakse vastu. Kuhu buss sõidab? „Noh... koju vist.“ Ongi läbi. Inimesed tahavad koju – kohta, kus on kõige turvalisem. Kuna transporti ei ole ja autodega kaost ei tahetud teha, tellisid mitmed streikijad endale Helsingi kesklinna saamiseks eraldi bussid.

Kummituslinn

Kellest streik suurema kaarega mööda läks, otsustas Helsingi linna peale oma jalga mitte tõsta. Seda tehti kas võimalusest vaba päev võtta – enamik asutusi niikuinii streigib – või ebamugavusest, sest ühistransport niikuinii ei liigu. Ratturitel on vaba voli sõita keset tänavaid, mööda trammirööpaid.

Raudteejaama väljak on kaetud hüljatud loosungitega. Rahvamassist on järele jäänud uudishimulikud turistid ja korda valvavad politseiametnikud. Viimased tabasid teolt ka kurva näoga taskuvarga, kes pärast läbiotsimist politseiauto tagaistmele karistust ootama pandi.

Politseiametnike hinnangul läks kogu meeleavaldus üllatavalt hästi. „Probleeme polnud,“ ütleb üks neist naerdes, ent lisab öeldule juurde jutumärkide žesti. Võta näpust, mida see siis tegelikult tähendama pidi. „Arvan, et nüüd on pidu läbi ja kõik lähevad koju ära,“ lisab ta.

Nii ongi. Soome ametiühingute liikmed tegid lärmi ja kisa, kuid lõpuks nad väsisid ja lahkusid. Linn on tühi. Rongijaamas seisab reas kümmekond rongi. „Täna rongiliiklus suletud“ jookseb sinistel ekraanidel lihtne sõnum. Kõnniteed blokeerivad kiled lehvivad tuules.

„Suletud“ seisab ka metroo sissepääsu ääres, ent tee on lahti ja kedagi pole. Astun mõned sammud trepist alla, et näha tühja ja hüljatud metroopesa, kuid ei kusagilt jookseb ligi turvamees. „Ei!“ hüüab ta.

„Ma vaid korra...“

„Mitte mingil juhul!“ vastab kuri turvamees.

„Ma tahan sekundiks vaadata..“ üritan ma selgitada.

„Ma ütlesin EI!“

Otsustan alla anda. Ent nii pea, kui ma trepist taas maapinnale ronin ja ringi vaatan, on ei kusagilt välja ilmunud turvamees taas kadunud nagu vits vette. Taamal kostub üksikust R-Kioskist soomekeelne muusikapala.